Soontagana maalinn (7. - 8. sajand)

 

Soontagana maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. See oli ringvall-linnus suurusega 50 x 100 m ulatudes muust saarest 6-7 m kõrgemale.

 

Linnusesse viinud väga salajane veealune tee läbi soo, mida mööda osanud minna vaid teadjad inimesed. Seetõttu oli maalinn mitme sajandi jooksul pelgupaigaks vallutajate eest.

 

Linnusemäge ümbritseb kaunis pärandkultuurmaastik - niidud, vanad talukohad ja kiviaiad. 4,8 km pikkune matkarada saab alguse Soontagana rabasaarelt ning kulgeb väga erinevatel maastikel - metsas, loopealsetel karjamaadel, soodes ja mägedes.

 

Soontagana rabasaarel on puhke- ja lõkkekohad, vaatetorn, infotahvlid muistse maalinna kohta, võimalus ööbida metsaonnis ja kasutada käimlat.

 

Henriku Liivimaa kroonika järgi tegid ristisõdijad esimese sõjaretke Soontaganasse 1210. - 1211. aasta vahetusel, aga sel korral tegeldi peamiselt röövimisega ja ristimist ei mainita. 1215. - 1216. aasta aastavahetuse retkel piirati Soontagana maalinna üheksa päeva ja kui linnuse kaitsjad palusid paljude surnute ja haavatute, aga ka vee ja toidu puuduse tõttu rahu, siis 11. päeval lasti preester Godfrid linnusesse ristima. Ulatuslikumat ristimist siiski ilmselt ei toimunud, millele viitab üks lõik kroonikast 1226. aasta kohta, mil kroonika teatel ristiti Soontaganas viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.

 

Aastast 1234 hakkas Soontagana territoorium kuuluma Saare-Lääne piiskopkonna alla. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialgu Vana-Pärnu (linnaõigused 1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajati Mihkli kihelkond, mille keskus oli kindluskirik (tänapäevane Mihkli kirik). Soontagana alale tekkisid lisaks Varbla ja Tõstamaa kihelkond. Servaalasid võis minna ka Vigala kihelkonnale.