Mihkli kirik (13. saj)

 

Mihkli kirik ehitati kohe peale Soontagana lõplikku ristimist 1226. aastal. Kiriku asukohaks valiti endine eestlaste püha hiis (Keblaste tammik), mis jäi muistse Emmu küla ja Soontagana linnuse lähedale. Esialgne kirik oli arvatavasti ehitatud puust (hiiepuudest). Esimeseks katolikuks preestriks oli Läti Hendrik. Olles aastail 1227 - 1234 (teistel andmetel aastail 1226 - 1230) Soontaganas, kirjutas ta siin valmis oma „Liivimaa kroonika“.

 

Paekividest ehitatud Mihkli kirikuhoone rajamisaeg pole teada. Tegemist on siiski Pärnumaa vanima pühakojaga, mis kuulub ühtlasi eakaimate hulka kogu läänepoolses Eestis. Sellisele järeldusele jõudis tunnustatud keskaegse arhitektuuri asjatundja Villem Raam 1986. aastal, mil ta tegi kirikus suhteliselt väikesemahulisi uurimistöid. Esmajoones võlvide ehitusviisi põhjal pakkus Raam välja, et praegune võlvitud kirikuhoone võib olla rajatud isegi 13. sajandi IV veerandil.

 

Kirikul oli tollal ka kaitseülesanne – nimelt koori põhjaseinas, põrandast 4 m kõrgusel asetses uks, kust hädaohu korral pääses võlvide peale ja lisaks oli veel pikihoone varustatud kaitsekäiguga (mõlemad osaliselt säilinud).

 

Esmakordselt 1359. aasta 18. novembril (määras paavst Innocentius VI uueks kihelkonna­preestriks Soontaganas Bernardus Caghener’i, sest see koht oli vakantseks jäänud Christian de Sonett atke surma tõttu) on mainitud kihelkonna kirikut, tema kaitsepühaku, püha Miikaeli järgi märgitakse kirjalikes allikates kirikut esmakordselt alles 1528. aastal. Seejärel oli pikka aega käibel nimetus Mihkli kirik Soontaganas (St. Michael in Soontacken). Alles sajandeid hiljem muutus peaingel Miikaelist tulenenud Mihkli järk-järgult domineerivaks nii kiriku kui kihelkonna nimetusena.

Algul nimetati kirikut „Sontagele“, nii on ka kiriku pitsatil, mis on tarvitusel 18. sajandini.

 

Kiriku vanem osa, on põhiosa – keskmise võlvialusega müürid all võlvitud keldritega (keskaegsed matusepaigad). Kiriku müürid on algselt madalamad olnud, neile on hiljem peale ehitatud. Praegune kirikuhoone on uus-gootika stiilis ühelööviline ehitus, suhteliselt madal, võlvide roided toetuvad tugevatele seinapiilaritele. Enne reformatsiooni (1523 - 1525) oli kirikul kaks väikest puutorni. Sellest ajast pole muud säilinud, kui paest ristimisvaagen. Kiriku kell on valmistatud 1684. aastal Stockholmis, esimene orel ehitati 1871. aastal ning käärkamber 1872. aastal. 1944. aastal peideti kell koos kroonlühtriga, nüüd on nad jälle ettenähtud kohas.

 

Rootsi ajal kirik kosus, kuid peale Põhjasõda (1700 - 1721) jäi jälle hooletusse. 1747. aastal kukkus kiriku torn ümber ja jäi 33-ks aastaks tornita.

 

Mihkli kiriku pastorile kuulus Eestimaal 92,2 tessatini (~101 ha) (tessatin e tiin on vana pindalaühik. 1 tiin on 2400 ruutsülda või 6 tallinna vakamaad (1,0925 hektarit)) kirikumõisa maad ja Liivimaal talumaad 2463,6 dessatini (~2700 ha) (suurim pastoraadi maaomandus Liivimaal). Pastoraadi ehitas 1855. aastal Veltsa mõisa omanik parun Bernhard von Uexküll. Tema maadele on rajatud ka Mihkli kalmistu (õnnistati sisse 1866. aastal).

 

2011.-2012. aastal sai teoks suuremahuline kiriku katuse remont. Projekti „Mihkli kiriku katuse remont“ kogumaksumusest tuli suurem osa PRIA vahendusel „Külade uuendamise ja arendamise“ investeeringumeetmest. Kuna tegemist oli järelfinantseerimisega ja suuremahulise projektiga, siis võttis kogudus ehituse refinantseerimiseks pangalaenu.

 

Mihkli kirikukihelkonnal oli 1991. aasta seisuga koguduse liikmeid ~400 (1931. aastal näiteks 3156 hinge).

 

Mihkli kirikus peetakse jumalateenistusi iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval kell 14.00.   Eraldi teenistused suurtel kirikupühadel. Talvekülmaga toimuvad teenistused Mihkli pastoraadis.