Jääajast muinaskihelkonnani

 

 

Balti jääpaisjärve (10 000 - 11 000 aastat tagasi) ja Joldiamere (9000 - 10 000 aastat tagasi) ajal oli piirkond vee all ja rannamoodustusi ei saanud tekkida. Alles umbes 8500 aastat tagasi oli märgata lõunaosas väikeste saarekeste (Linnuse, Varbla, Kalli, Mihkli) teket. Litoriina­mere pealetungi ajal (7000 - 5800 aastat tagasi) tekkinud mudakihtides, mis sisaldasid rohkesti ränivetikaid, hakkasid siinsetel märgaladel levima lepa- ja tamme segametsad, mis on iseloomulikud atlantilise kliimaperioodi soojale ja niiskele alguspoolele Eestis. Litoriinamere taandumisele järgnes uus mere pealetung ja need setted mattusid rannaliiva alla (Salevere ja Kirbla alad). Maastumine algas Läänemere limnea staadiumis (~ 4000 aastat tagasi) ja alles 2800 aasta eest kujunes selgemalt välja rannajoon. Tol ajal oli olemas juba suur saar – nn Tõstamaa saar Mihkli poolsaarega-, mis oli eraldatud muust mandrist Avaste ja Sauga väinadega.

 

Tõstamaa saarel toimus mullastiku moodustumine ja taimestiku arenemine. Varasest rauaajast ja pronksiajast (~1300 - 500 aastal eKr) oli olemas praeguse Kurese küla ja Kõima küla vahelisel alal mere ääres mittepaiksete kalurite-küttide asustus. Mihkli poolsaarelt on leitud hulgaliselt arheoloogilisi leide, mis tõestavad inimese olemasolu sellel. Pikkamööda jäid inimesed paikseteks põllupidajateks, sest siin oli soodne õhukese mullakihiga pinnas ja suured lehtpuumetsad (tammed). Rahvaarvu kasvades siirdus osa rahvast sisemaa poole – tekkisid peale Kurese-Kibura-Kõima külade ka Emmu-Keblaste-Võitra ümbruse külad (II aastatuhandel), Salevere-O(Õ)epa asulakohad (II aastatuhandel) ja Paimvere-Tõitse-Tarva asulakohad (II aastatuhandel).

 

Vanimaks asustusalaks on kahtlemata Kurese-Kibura-Kõima ala, millest annavad tunnistust Kurese kivikirst kalme (I aastatuhande lõpp), ohvrikivid ja põllud ning paljud muud objektid.

 

Perioodi lõpul kasvasid kinni kitsamad kohad Tõstamaa saare ja mandri vahel ning algas soostumine saartevahelistes nõgudes. ~1300 aastat tagasi kujunes välja praegune rannajoon ja Tõstamaa saar sai täielikult mandri osaks.

 

Pärispõllundus algas alles meie ajaarvamise algusest, kui vee äärest liivastelt aladelt suunduti lõplikult maa sisemusse viljakamatele aladele.

 

 

 

 

Soontagana muinaskihelkond

 

 

Mihkli (Soontagana) ja Pärnu-Jaagupi (Corbe) kanti kujunes asustuspiirkond nähtavasti keskmisel rauaajal (~450 - 900 m.a.j (meie ajaarvamise järgi)), pärast küttimis-korilus­perioodi, mil peamiseks elatus­allikaks kujunes põlluharimine ja karjakasvatus ning inimesed siirdusid veekogude äärest kõrgematele, viljakama pinnasega maadele (kogu Eestis). Samas märgitakse ka meie ajaarvestusele eelnenud võimalikku asustusala Kurese küla lähedal. Sealseid linnuseid (Soontagana, Keblaste Taramägi ehk Keblaste Taaramägi jt) kasutati keskmisel rauaajal pelgupaigana.

 

Nooremal rauaajal (~900 - 1225 m.a.j) toimus Pärnumaa (tänapäevases tähenduses) põhjaosa veelgi kiirem asustamine. Muinasaja lõpul olidki Pärnumaa (tänapäevases mõistes) kõige tihedamini rahvastatud alad Mihkli ja Pärnu-Jaagupi ümbruses. Siin paiknevad Pärnumaa (tänapäeva mõistes) vanimad külad (, mis tuletavad meelde Lääne-Eesti vanu maa-asulaid). Põhjuseks tuleb arvatavasti pidada paealadele iseloomulikke kamar-karbonaatmuldi, mida on lihtsam harida (võrreldes näiteks kamar-gleimuldade või kamar-leetmuldadega). Samas on olemas erinevus Soontagana lääne- ja idaosa vahel. Nimelt feodaalajast pärinevad andmed viitavad sellele, et paekõrgendiku lääneosa – tüsedama pinnakatte ja põlluharimiseks vähemsoodsa veerežiimiga alad (Jänistvere, Irta, Nedrema külad), on asustatud hiljem. Niisiis on Koonga-Mihkli paekõrgendik vanim põllumajanduslik asustusala praeguse Pärnumaa piires ja üks vanemaid Lääne-Eesti mandriosas.

9. - 10. saj. viidi välja loomi, nahku, vaha, mett. Vilja väljavedu algas ~12. sajandist – seoses viljakasvatamise laienemisega ja talirukki tulekuga põldudele. Kariloomade koguarv küündis muinasaja lõpul tuhandetesse (Soontagana muinaskihelkonnas). Sakalaste jt Kesk-Eesti elanike ning Kõrve (Corbe) kihelkonna inimeste kõrval kasutasid nooremal rauaajal tekkinud kaubitsemiskohta Pärnu jõe suudmes ka Soontagana asukad. Samuti tekkisid nooremal rauaajal muistsed Soontagana ja Kõrve (Corbe) kihelkonnad. Soontaganas ehitati toona välja endisest pelgupaigast tugev linnus. Sellest ajajärgust (nooremast rauaajast) pärineb palju kalmistuid, mis nüüdseks paljuski lõhutud või hävitatud. Esines nii põletus- kui laibamatuseid. Sealjuures on huvitav, et I aastatuhande II poole kalmed paiknevad pae­kõrgendiku idaserval (Kõima, Hõbeda, Tamme ja Õepa ümbruses) ning neist lääne (Joonuse, Pikavere, Koonga kohal) ja põhja pool (Piisu ja Mihkli lähedal). Ei saa mainimata jätta ka, et Soontaganast pärineb valdav osa Pärnumaa noorema rauaaja muististest (vanimad leiud pärinevad 7. - 8. sajandist).

 

Soontagana ehk Maritima kihelkond, mida tõlgendas Liivimaa kroonika kohaselt nii E. Tarvel, oli Läti Henriku teose järgi lõuna poolt mereäärset teed pidi tulles esimene Eestimaal. Järelikult ei olnud Soontagana ja liivlaste põhjapoolseima muinaskihelkonna - Metsepole vahel ühtki muud väljakujunenud kindlailmelist asustuspiirkonda. Liivimaa kroonika sõnade mööda oli Soontagana lõunapoolse Läänemaa tähtsaim piirkond. Läänemaa kihelkonnad olid lõdvalt seotud (v.a Kõrve (Corbe) ja Soontagana, mida ühendas tõenäoliselt liit) ja maakondlik ühendus polnud kindlamalt välja kujunenud. Seda võib järeldada faktist, et Läänemaa eri osad alistati üksteisest sõltumatult. Soontaganat ja Ridalat võib koguni vaadelda omaette väikemaakondlike moodustistena. Soontagana maalinn (ringvall-linnus) paiknes kitsal maasäärel Kärje (e Järve) soos ja on (sisuliselt) inimkätega maetud bioherm (ehk kinnituva eluviisiga organismide skelettidest kujunenud enamasti kuhikjas fossiilne riftimoodustis).
 

Linnus rajati keskmisel rauaajal, ~7. - 8. saj (võrdle eelmise ja üle-eelmise lõiguga). Seda kutsus kohalik rahvas lihtsalt Maalinn (oma maa linn), millest omakorda nimetus Maalja (kasutusel tänapäevalgi). Seal paiknes kaks talu, mis kirjas juba 16. saj I poole Läänemaa vakuraamatus. Probleeme on tekitanud Soontagana maalinna paiknemine näiliselt isoleeritult. See asend kõneleks pigem ajutisest, nõrgast linnusest, kuid Soontagana maalinn oli (muinasaja lõpul) vastupidi suur ja tugev keskne linnus, mille käigushoidmiseks oli vajalik suur inimhulk. Liivimaa kroonikast lähtub, et Soontaga maalinn oli ulatusliku asustuspiirkonna keskus ja kogu lõunapoolse Läänemaa peamine sõjaline tugipunkt. Tähtsusele viitab ka nimetus maalinn, kuna maalinnaks pole kunagi nimetatud väikesi kohalikke linnuseid, vaid ainult keskusi. Järelikult on Soontagana linnus kõrvutatav Muinas-Eestis sõjaliselt, kaitsevõimelt kui ka ühiskondlik-poliitiliselt tähtsuselt Viljandi, Tartu, Otepää ja Saaremaa maalinnadega. Linnusega suheldi aasta ringi, mida tunnistab pakktee Kurese-Maalinna vahel, mida mainiti juba 19. saj kirjeldusis.

 

Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontagana maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. Henriku Liivimaa kroonika järgi tegid ristisõdijad esimese sõjaretke Soontaganasse 1210. - 1211. aasta vahetusel, aga sel korral tegeldi peamiselt röövimisega ja ristimist ei mainita. 1215. - 1216. aasta aastavahetuse retkel piirati Soontagana maalinna üheksa päeva ja kui linnuse kaitsjad palusid paljude surnute ja haavatute, aga ka vee ja toidu puuduse tõttu rahu, siis 11. päeval lasti preester Godfrid linnusesse ristima. Ulatuslikumat ristimist siiski ilmselt ei toimunud, millele viitab üks lõik kroonikast 1226. aasta kohta, mil kroonika teatel ristiti Soontaganas viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.

 

Teine teadaolev linnus Soontagana piirkonnas, nn „Taaramägi“, asus Keblaste (teistel andmetel Võitra) külas. See linnus on tõenäoliselt pärit II aastatuhande algusest, kuid ehitus on jäänud, kas lõpetamata või hävitati see sakslaste rüüsteretkede ajal Soontaganasse 1210. - 1216. aasta paiku.

 

Aastast 1234 hakkas Soontagana territoorium kuuluma Saare-Lääne piiskopkonna alla. Piiskopkonna pealinnaks kujunes esialgu Vana-Pärnu (linnaõigused 1251), mis rajati endise Soontagana sadama juurde. Soontagana tuumikusse rajati Mihkli kihelkond, mille keskus oli kindluskirik (tänapäevane Mihkli kirik). Soontagana alale tekkisid lisaks Varbla ja Tõstamaa kihelkond. Servaalasid võis minna ka Vigala kihelkonnale.

 

Soontagana kihelkonna järgi on saanud oma nime Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkond. Lisaks on Soontagana maalinnas filmitud palju kaadreid, eestlastele tuntud, „Maleva“ filmi jaoks.

 

 

 

 

Mihkli kihelkond

 

Kihelkonnast

Mihkli kirikukihelkond (Kirchspiel St. Michaelis) tekkis 1215. - 1230. aasta vahel, arvatavasti peale Soontagana lõplikku ristimist 1226. aastal. Üsna pea pärast kihelkonna tekkimist ehitati ka kiiresti esimene kirik. Kiriku asukohaks valiti endine eestlaste püha hiis (Keblaste tammik), mis jäi muistse Emmu küla ja Soontagana linnuse lähedale. Esialgne kirik oli arvatavasti ehitatud puust (hiiepuudest). Esimeseks katolikuks preestriks oli Läti Hendrik. Olles aastail 1227 - 1234 (teistel andmetel aastail 1226 - 1230) Soontaganas, kirjutas ta siin valmis oma „Liivimaa kroonika“. Esimene kivist kirik ehitati arvatavasti 1260. - 1270. aasta paiku.

 

Peaingel Miikaelist tulenenud Mihkli muutus järk-järgult domineerivaks nii kiriku kui kihelkonna nimetusena alles sajandeid pärast kirikukihelkonna tekkimist.

Mihkli kihelkond oli uusajal ka üpriski omapärane, sest kujutas endast alates Liivi sõjast ehk 16. sajandi keskpaigast alates kaksikkihelkonda, mis oli Põhja- ja Lõuna-Eesti – vastavalt ajaloolise Läänemaa (Wiek) ja ajaloolise Pärnumaa (Kreis Pernau) – vahel ligikaudu pooleks jaotatud. Kihelkonnakeskus koos kirikuga asus ajaloolise Läänemaa aladel. Pärast Põhjasõda (1700 - 1721, Eestis 1700 - 1710) oli Mihkli kihelkond poolitatud koguni Eestimaa ja Liivimaa kubermangu vahel.

 

Mihkli kirikukihelkond püsis sellisena kuni 1627. aastani, kui endine Koonga Amet läänistati ja maad jagati (kihelkond jaotati Lääne- ja Pärnumaa vahel). Kirik ja kirikumõisa maad jäid Eestimaa kubermangu, kiriku talumaad aga (Kurese, Vastupää ja Maalinna külad) Liivimaa kubermangu. Nii et siinne piirkond jäi pikaks ajaks kaheks jagatuks: Eestimaa ja Liivimaa osaks. Endise Koonga valla ala kuulus Liivimaale (sh ka Nedrema, Irta ja Jänistvere külad), Veltsa valla maa-ala Eestimaale. Mõlemis oli oma Mihkli kirikukihelkond.

 

Nüüd jäävad kihelkonna alad praktiliselt tervikuna kaasaegsele Pärnumaale, langedes väga suures osas kokku Koonga valla aladega. Erinevusteks on siin Rindali mõisa ümbrus kihelkonna lõunaservas, mis jääb Audru valla aladele; samuti Parasmaa riigimõisa ümbrus, mis kuulub Koonga vallale, kuid on osa ajaloolisest Pärnu-Jaagupi kihelkonnast. Kaasaegsele Läänemaale (Lihula valda) jääb Mihkli kihelkonnast väike ning praktiliselt ilma asustuseta sooala kihelkonna loodeosas, kunagise Karinõmme mõisa taga.

 

20. sajandi algul oli Mihkli ainus kahte maakonda jääv kihelkond: Koonga ümbrus Pärnumaal ning Veltsa ja kihelkonnakeskus ise Läänemaal. Seega esindab Mihkli kihelkond kahe maakonna rahvakultuurinäiteid.

 

Eesti Rahva Muuseumi esimene kogumisretk Mihkli kihelkonda toimus 1911. aastal. 2009. aastaks oli muuseumi kogutud 797 eset.

 

Mõisad

Mõisate teke Läänemaal algas juba 13. sajandil. Kihelkonnas paiknes 12 mõisat, neist üks kirikumõis, neli rüütlimõisast peamõisat koos neli kõrvalmõisaga ning kolm riigimõisat. Sellele lisandub kolm karjamõisat.

 

Kihelkonna Läänemaa osas asusid: Mihkli kirikumõis (Pastorat St. Michaelis), Aru (Arrohof) (Keblaste kõrvalmõis), Karinõmme (Karinömme) (Oidremaa kõrvalmõis), Keblaste (Keblas) rüütlimõis, Oidremaa (Oidenorm) rüütlimõis, Veltsa (Weltz) (Keblaste kõrvalmõis).

 

Kihelkonna Pärnumaa osas asusid: Ahaste (Ahhast) (Rindali kõrvalmõis), Kalli (Kallie) riigimõis, Koonga (Kokenkau) riigimõis, Kõima (Kaima) rüütlimõis, Rindali (Friedenthal) rüütlimõis, Võrungi (Wörring) riigimõis. [13.]

 

Võimukorraldus

Mihkli kihelkond kuulus alates 13. sajandist kuni Liivi sõjani (1558 - 1583) Saare-Lääne piiskopkonda (osalt Lihula, osalt Koonga ametkonda). [14.]

Suuri kannatusi tõi kohalikele talupoegadele 1532. - 1536. aastal kestnud Saare-Lääne piiskoppide Wilhelm von Brandenburgi ja Reinhold von Buxhövdeni vaheline kodusõda vastastikuste rüüstamistega. 1559. aasta 22. septembril müüdi Saare-Lääne piiskopkonna valdamisõigus, Taani kuningas Frederik II-le, kes loovutas ostetud alad vennale hertsog Magnusele (viimane ilmus paar aastat hiljem ka Koongasse). [6.]

Liivi sõja (1558 - 1583) keerises kuulus kihelkond jällegi mitme erineva riigi võimu alla, 1582. aastal langes Poola valitsuse alla ja oli siis kuni 1617. aastani vaheldumisi kord Rootsi, kord Poola võimu all ja alles seejärel täielikult Rootsi valitsuse all. [6.]

Rootsi aja lõpuperioodil oli suur näljaaeg (1695 - 1698), Põhjasõda (1700 - 1721, Eestis 1700 - 1710) ja suur katk (1710 - 1771), mis katastroofiliselt mõjusid kihelkonna elanike arvule. [6.]

Alates 1710. aastast langes kogu Eestimaa Vene riigi valitsuse alla. [6.]

 

 

 

 

Koonga, Veltsa ja Soontaga vald

 

 

17. ja 18. sajandil tähendas vald mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat talumaad koos seal elavate pärisorjadega. Seoses pärisorjuse kaotamisega, muutus vald talurahva seisuslikuks territoriaalseks haldusüksuseks. Baltimaade vallaseadusega (1866. aastal) kaotas mõis haldusvõimu valla üle.

 

1866. aastast tekkisid praegusele Koonga valla territooriumile kaks valda: Koonga ja Veltsa vald. Endise Koonga valla (vallamaja Pikaveres) alad asusid Liivimaa ning Veltsa valla (vallamaja Veltsas) alad Eestimaa kubermangus.

 

1939. aastal ühendati seni Mihkli kihelkonna piirides kaks eraldi eksisteerinud valda – Koonga ja Veltsa vald – üheks Soontaga vallaks – mis eksisteeris kuni 1945. aastani.

 

1945. aastal moodustati endise Soontaga valla territooriumile neli töörahva saadikute nõukogu (külanõukogu, haldusüksus NSV Liidus, sh Eesti NSV-s, kuulusid madalama astme haldusüksustena valdade koosseisu, mille alalise organi – täitevkomitee – kaudu hallatav territoorium koos kõigi sellel asuvate külade jm maa-asulatega.) täitevkomiteed: Koonga, Mõtsu, Lõpe ja Mihkli külanõukogud. 1954. aastal ühendati Mihkli külanõukogu Koongaga ja Mõtsu külanõukogu Lõpega. Lõpe külanõukogu ühendati 1961. aastal Koonga külanõukoguga ning alates sellest ajast administratiivseid muutusi enam ei toimunud.

 

Eesti taasiseseisvudes 1991. aastal, sai Koonga külanõukogu omavalitsusliku staatusega vallaks 12. detsembril 1991. aastal, mis kannab nime Koonga vald.